• 

  Vestleja18

  29.11 21:43

  minu meelest on saate mõte selles...

• 

  Vestleja18

  29.11 21:43

  et jürgen rooste saaks bloody mary-t juua

• 

  Vestleja18

  29.11 21:43

  oma sõpsidega

mulle väga meeldib, et telekas on uus kultuurisaade. veel enam, selline aktuaalseid teemasid käsitlev. aga ma tahaks, et see oleks heas mõttes traditsioonilisem talkshow heas mõttes traditsioonilisemate saatejuhtidega. kes tutvustaks saate alguses, millest täna juttu tuleb. ja enne vestlust ütleks paar sõna külaliste kohta (jah, ma saan aru küll, et sihtrühm on selline, kellele need inimesed ei vaja tutvustamist, aga näiteks seda võiks ju ikka öelda, mis neil parajasti käsil või just valminud on. a la millal maimiku ja tolgi uus film välja tuleb või mis aleksejevi viimane teos oli).

ja suunaks vestlust konkreetsemate küsimustega kui "mis on sinu arvates eesti kultuuri suurim probleem". ja et siis kui vestlus just jooksma on hakanud, ei katkestaks seda kohe jazzineidude etteaste, kuigi nad on kahtlemata väga võluvad (mu arust piisaks täiesti muusikast saate lõpus ja kui vaja, siis ka alguses). ega erki laur oma kokteilipakkumisega, kuigi ta mulle ju väga meeldib.

ma saan aru, et idee ongi, et oleks vaba ja sundimatu õhkkond ja salongivestlus jne, aga ma arvan, et kui seda natuke rohkem struktureerida ja ohjata, oleks tarkade inimeste jutt veel targem ja huvitavam. ei, aga muidu väga tore saade on.

ice cold vodka

the hippest nightlife area in krakow is a revitalized former jewish district named kazimierz. and apparently the polish like to look at art while drinking, judging by how much art history serves as a decor element in the bars around there.

a very cute bar in the area, named the singer, can be easily recognised by the sewing machines on the tables of their front room.

seaside

paris

belvedere, vienna

A cripple walks by, giving his arm to a child.

Am I going to read, then, Andre Breton?

...

Someone goes to a funeral sobbing.

How, then, to enter the Academy?

(César Vallejo)

oxfam bookstore

ma olen suht lootusetu orienteeruja, kel õnnestub alatasa ära eksida. eile rue de vanderkindere peal üht diy-poodi otsides, tundus mulle, et olen jälle ristmikult totaalselt vales suunas läinud vmt, aga asja kompenseeris see, et leidsin kogemata suure-suure oxfami raamatupoe. isegi inglisekeelsete raamatute valik oli väga korralik, prantsusekeelsetest rääkimata. ja hinnad olid sekkarile kohased, pehmekaanelistel jutukatel 2-3 euri.

sellised charity-poed, kuhu saaks oma vanu raamatuid ära anda ja midagi sümboolse hinnaga asemele leida, on üks vähestest asjadest, mida ma seni inglismaalt taga olin igatsenud.

poe aadress on rue de Vanderkindere 246 +- paar majanumbrit. (ja nagu pärast selgus, olin tegelikult isegi oma algse sihtkoha mõttes õigel trajektooril - paarkümmend meetrit edasi on suur diy-pudipadipood La Fourmi.)

ma olen vahepeal avastanud, et heegeldamine on väga mõnus universaalajaviide. põhimõtteliselt saab seda teha püsti, istuli ja külili olles, telksi vaadates ja liinibussiga sõites, pesumajas oodates ja lennujaamas passides (turvakontrollis tekitab heegelnõel küll terrorikahtlust, aga alati on ta siiski alles jäetud).

eriti mõnus on heegeldada motiive, sest siis ei pea kaasas kandma tervet seelikut/pluusi/vmt, vaid ainult lõngakera ja peale paari motiivi pole enam mustritki vaja, sest see jääb meelde.

juhuks kui see jutt nüüd kellelgi vastupandamatu heegeldamisisu tekitas :), siis ammendamatul hulgal motiive jm heegeldatavat leidub nt http://picasaweb.google.com/augusta2005

10 VHVT (väga head, vähetuntud) filmi

Ma olen aeg-ajalt mõelnud, et paljud väga head filmid ei jõua ilmselt kunagi laia publikulevisse. Sest nad on näiteks mingi väikse maa, väikse keeleareaali filmid. Aga mitte tingimata, ka tuntud Hollywoodi rezhissööri "väheseksikas" teos võib väärilise tähelepanuta jääda.

Siin on minu valik väga headest vähetuntud filmidest, sügavalt subjektiivne ja in no particular order.

1. Basquiat (Julian Schnabel, 1996) – väheproduktiivse Julian Schnabeli (The Diving Bell and the Butterfly) biograafilised filmid kujutavad silmapaistvate, ehkki võibolla mitte üldtuntud loomeinimeste saatust ning loovad seda tehes eranditult lummava atmosfääri. Basquiat on kodutu graffitikunstnik 80ndate alguse New Yorgis, kellest saab üleöö staar Andy Warholi maailmas (Warholit kehastab muide David Bowie). Maailmas, kust ei puudu dekadents ja traagilised lõpud.

2. The Tape (Richard Linklater, 2001) – low-budget filmitegemise meistriklass. Okei, võiks öelda ka, et ülesfilmitud teatrietendus, aga decide yourself. Kaks keskkooliaegset sõpra (Ethan Hawke, Robert Leonard) on kogunenud motellituppa ja lahkavad aastate eest toimunud sündmusi, sh seda, kas üks neist vägistas teise endise tüdruksõbra, kui nendega liitub seesama endine tüdruksõber (Uma Thurman). Kolm tegelast, üks ruum ja pinge, mis kannab 86 minutit.

3. Confessions of a Dangerous Mind (2002, George Clooney) – George Clooney rezhissööridebüüt, mis põhineb kultusstsenaristi Charlie Kaufmani (Eternal Sunshine of the Spotless Mind, Being John Malkovich) käsikirjal, mis põhineb USA televisoonitegelase Chuck Barrise autobiograafilisel romaanil, kus ta väidab, et tegutses TV-saatejuhi töö kõrval aastaid CIA agendina. Peaosas rolli jaoks justkui loodud Sam Rockwell (The Moon). Tulemuseks on absoluutselt vastupandamatu, absurdi piiril balanseeriv ja samas oma tõsiseltvõetavuse säilitav kokteil, mida Hollywoodis harva serveeritakse. Kui ma peaksin tõstma esile ühte üllatavat filmi sellest valikust, siis vist seda.

4. Age of Innocence (1993, Martin Scorsese) – enamik meist on näinud filme Taxi Driver ja Casino, isegi Gangs of New York ja Shutter Island. Aga kui paljud on näinud seda Scorsese Edith Whartoni romaanil põhinevat romantilist kostüümidraamat 19. sajandi New Yorgi kõrgseltskonnas hargnevast armastusloost? Romantiline kostüümidraama Scorseselt kõlab muidugi oksümooronina, aga kui setting kõrvale jätta, on tegu vaheda ja perfektselt komponeeritud tipptasemel Scorsesega. Kusagilt on meelde jäänud (vist äkki Scorsese enda) kommentaar, et kui tema teised filmid tegelevad rohkem nähtava, toore vägivallaga, siis selles filmis on vägivald vaimne, kätketud kõrgklassi suletud mentaliteeti ja moraalinormidesse.

5. Heaven and Earth (1991, Oliver Stone) – viimane ja vähimtuntud, tõsielul põhinev film Stone'i Vietnami triloogiast „Platooni“ ja „Born on the Fourth of July“ kõrval, mis erinevalt neist kahest kujutab Vietnami sõda ja selle tagajärgi vietnamlannast peategelase vaatepunktist. Le Ly on lõbutüdruk Saigonis, kes abiellub ameerika sõduriga ja vägede taandudes temaga koos USAsse põgeneb. Seal rajab Le Ly endale teed ameerikalikus ärimaailmas, samas kui tema sõjaveteranist abikaasa kanaliseerib oma frustratsiooni alkoholi ja vägivalda. Stone võib kohati mõjuda melodramaatiliselt, aga annab tegelaste kohanemist ja suhteid edasi piisavate pooltoonidega.

6. In the Cut (Jane Campion, 2003) – feministliku rezhissööri Jane Campioni thriller, mis on minu arust erakordselt heaks näiteks naise vaatepunktist tehtud kinost. Sarmikas politseinik (Mark Ruffalo) jälitab sarimõrvarit, sarmikas professor (Meg Ryan) alustab politseinikuga afääri. Film ei eristu niivõrd oma sisu kui selle poolest, kui haruldaselt hästi see tabab naiste jõuetust, igavest ohutunnet seksuaalse vägivalla suhtes, mida mehed sel kujul ilmselt kunagi ei koge. Üks väheseid kordi, kus Meg Ryanil lastakse mängida midagi muud kui romantilise komöödia kangelannat.

7. About a Boy (Paul and Chris Weitz, 2002) – vääriks minu hinnangul kohta briti romantiliste komöödiate kullafondis „Four Weddings and a Funeral“, „Love Actually“ jt kõrval. Isegi kui tehniliselt on see vist rohkem USA film, ehkki põhineb Nick Hornby romaanil ja peaosas on Hugh Grant. Viimane mängib mõõdukalt küünilist Willi, oma isa royaltitest elatuvat muretut Londoni poissmeest, kes üksikvanemate toetusgrupis lantimas käies vastu tahtmist varateismelise kiusualuse poisiga sõbruneb. Mis osutub vastastikku arendavaks projektiks. Üks väheseid kordi, kus Hugh Grantil ei lasta kehastada täielikku tõbrast ega imaligavat romantikut.

8. Italian for Beginners (Lone Scherfig, 2000) – üks Dogma 95, selle 90ndate keskpaiga kasina kino manifesti järgi tehtud filmidest, mis eristub teistest oma zhanri poolest. Depressiivse algusega romantilise komöödia keskmes on rühm fucked-up inimesi Taani väikelinnas, keda ühendab üks asi. Kord nädalas kogunevad nad itaalia keele tundi algajatele. Vormilt võluvalt ebakonventsionaalne, ent sisult zhanritruu sümpaatne väike kino.

9. Esteetilistel põhjustel (1999, Marko Raat) – võrratu low-budget lavastuslik dokk (kui ma õigesti mäletan, tehtud Raadi Taanis õppimise ajal). Peategelaseks noor Tallinna kunstiajaloolane, kellele meeldib Taani modernne arhitektuur ja kes sooviks Taani elama kolida – esteetilistel põhjustel. Aasta on aga 1999 ja see naeruväärne soov suubub bürokraatiakoridoridesse ja heade inimeste pakutud ümbernurgalahendustesse (abielluda, töö leida jne). Tehtud mängulise kergusega, mis Raadi hilisemates töödes oleks justkui mingi süngema raskepärasusega asendunud. Nägin filmi omal ajal Illusiooni kinos; vahepeal, kui otsisin, tundus film väga kättesaamatu, ometi oleks seda huvitav nüüd uuesti vaadata, kas või Euroopa Liidu suhtes heldimuse tekitamiseks.

10. Kümnendat täismahulist filmi mul ei tule praegu pähe, aga kuna tühja kohta ka ei raatsi jätta, siis panen siia minu arust ühe kõige vaimustava tudengifilmi üldse - "2.68" (Tanel Toom, 2005). Pealegi saab seda BFMi lehelt täies ilus vaadata. Vaimustavalt lihtne ja lakooniline ja kui Toomi hilisemad tööd avaldavad muljet oma oskusega väheste vahenditega Hollywoodi mastaapi kinoefekt luua, siis see trumpab minu arust oma ideega.

Maroko, 29.03-04.04.2010

Kuna enne reisi otsisin blogidest ja trip.ee-st infi ja nõuandeid, siis panen kirja lühidalt ka meie muljed. Et nagu pay it forward või nii.

MARSRUUT
Lendasime Ryanairiga Charleroist Fesi ja tagasi Thomas Cookiga Marrakeshist Brüsselisse.

Nädalase reisi trajektoor oli selline: 1.päev - Fes, 2. päev - sõit Merzougasse ja öö kõrbes, 3. päev - Merzouga, öö kõrbeäärses kasbahis, 4. päev - Todra Gorge, 5. päev - Kõrg-Atlase ületamine ja Marrakeshi kaudu Essaouirasse, 6. päev - Essaouira ja õhtul Marrakeshi, 7. päev - Marrakesh.

Meil oli algul mõte sõita ringi rendiautoga, aga kohapeal selgus, et ettebronnita autot väga kergelt ei leia ja see nõuaks suuremat sebimist (osaliselt vist seetõttu, et nagu Lonely Planet oli tegelikult hoiatanud, oli hispaanlastel parasjagu pikk pühadenädal ja Hispaania turiste kõik kohad täis). Kuna aga olime Fesis sattunud ööbima hotelli, mille berberist omanik erinevaid kõrbetuure korraldas, siis tekkis rendiautole täitsa mõeldav alternatiiv ja lasime endale maha ärida kolmepäevase "paketi" sihtkohaga Marrakeshis. Pakkumise sees oli minibussiga sõit Merzougasse, üks öö kõrbe serval hotellis, kõrbematk ja teine öö kõrbes, autosõit Todra kurusse ja kolmas öö sealses hotellis ning bussipiletid Marrakeshi. Hommikusöögid ja õhtusöögid hinna sees, ainsaks lisakuluks lõunasöögid. Hinnaks kahepeale 450 EURi (alghind 600 EURi). Tsehhi-ungari kutid, kellega järgmine päev minibussi jagasime ning kes ainult üheks ööks kõrbesse läksid ja seejärel Marrakeshi suundusid, maksid oma tripi eest 120 EURi nägu.

Olin pisut kahtlev, kui hästi selline diil toimib (raha maksime peopeale ja mingit garantiid ei saanud), aga kõik sujus probleemideta. Igas sihtpunktis anti meid järgmisele tüübile üle, kes meid uude kohta viis, ja ühegi asja eest meilt lisaraha ei küsitud. Ja kokkuvõttes oli selline reisikorraldus väga mugav, sest ei pidanud energiat kulutama autojuhtimisele ja kaardilugemisele ning majutuse otsimisele. Tagantjärele on mul kahju vaid sellest, et kuna ületasime Kõrg-Atlase liinibussiga, ei olnud võimalik teha peatust teele jäävas Ait Benhaddou kindluses ja Ouarzazate'i "filmilinnas".

Nii jäigi meie ainsaks "iseseisvaks" reisikorralduseks Marrakeshist liinibussiga Essaouirasse ja tagasi sõit ja seal majutuse otsimine.

Kus siis kõige ägedam oli? Minu jaoks oli kõige suurem elamus kõrb, kus tasub võimalusel olla rohkem kui ühe päeva. Merzougas on palju majutuskohti, kust korraldatakse kaamelimatku kõrbesse ja pakutakse muid ajaveetmisvõimalusi – dziibisõitu kõrbes, ATV/suusa/lumelaualaenutust. Meie tegime kõrbematka koos ööbimisega kõrbes berberitelkides (kusjuures tegelikult magasime lõpuks lageda taeva all, mitte telgis, aga seda täitsa omal soovil). Öösel läheb kõrbes jahedaks, nii et tasub varustuda soojade riietega, aga midagi hullu polnud - Eestis on mul telgis magades palju külmem olnud. Martin proovis korra ka lauaga luidetel sõita, aga see oli pigem dekoratiivajaviide orksifotode tegemiseks (Natasha ütles, et suusad pidavat luidetega edukamalt kokku sobima).

Teiseks oli väga võimas Kõrg-Atlase mäestik, mis jääb Marrakeshi ja Merzouga vahele. Mina nii kõrgeid mägesid (kõrgeim tipp 4167 m) polnudki vist näinud. Maastik on väga vaheldusrikas ja pikitud väikeste küladega, kus näeb vilgast külaelu.
Essaouira oli mõnus kuurortlinn, taas pisut erinev muudest nähtud kohtadest. Kuna sealne rannik on väga tuuline, ei ole see eriti sobilik ujumiseks-päevitamiseks, küll aga veespordiks, eriti palju oli näha kitesurfijaid. Turistiromantika ihalejad saavad rannas sõita hobuste ja kaamelitega.

Mis puutub Fesi ja Marrakeshi, siis pean tunnistama, et mulle meeldisid rohkem väiksemad kohad kui suurlinnad. Ühte neist võiks kindlasti külastada, aga arvestada tasub sellega, et kõige rohkem araabialikku pealetükkivat kauplemist jm väsitavat kohtab just seal ja mida kaugemale välja linnadest, seda rahulikum on turistina ringi liikuda.

Fes ei jätnud väga suurt muljet ilmselt meie omal süül. Arvan, et seal tasuks investeerida medina-tuuri asjaliku ja keeltvaldava giidi seltsis ja maksta talle nii palju, et vältida kaubanduspeatusi. Meie läksime vanalinna omapäi avastama ja umbes 7 minutiga tekkis selles labürindis täielik orienteerimatuse tunne ja poole tunniga tüdimus. Paljukiidetud UNESCO kaitse all olev 9. sajandist pärinev medina osutus põhimõtteliselt hiigelsuureks turuks, kohati võltskaubatäikaks, kus tuli ringi liikuda peatumist ja kaupmeestega silmsidet vältides. Et mina tahtsin kindlasti kuulsaid nahatöökodasid näha, lasime mingil hetkel endale külge kleepida ühel isehakanud ja mitte väga meeldival giidil. Tema sabas käisime ühes väiksemas nahavärvimiskojas ja maitseainete-kosmeetika poes, kus lasin endale kaela määrida hirmkalli ja täiesti ebavajaliku kehaõli. Peale kolmveerandtunnist ringkäiku andsime giidile 40 dH-t, millega ta oli ilmselgelt rahulolematu ja mida oli võib-olla tõesti liiga vähe, aga meil ei olnud rohkem väikseid rahatähti ja ausalt öeldes oli tema giidiroll ka piirdunud nende kahe töökoja kättenäitamisega.

Marrakeshis tasub kindlasti minna Djemaa-el-Fna ööturule - kogu see väljakutäis toidu- ja joogilette oma meluga on omaette elamus. Kui tahta seda distantsilt jälgida, saab teha dringi mõnes väljakuäärses katusebaaris, mille hinnad sisaldavad küll ka vaadet. Päeval toiduletid kaovad, aga melu jääb - kohalikud kogunevad sõõridesse meelelahutajaid kuulama ja turistid saavad oma raha anda hennamaalijatele, maotaltsutajatele ja ahvipiinajatele (viimased üritavad fotode tegemise eest muidugi küsida nii palju kui võimalik, aga tundus, et 20 dH peaks olema suht ok ). Ahve ja madusid tullakse kaela ümber riputama ka selleks otseselt soovi avaldamata, kui liiga kauaks lähedusse uudistama jääda.

Üldiselt jäi meil puudu paar päeva, et teha maksimuprogramm ja käia veel mõnes kohas, mis nägemata jäid, nagu nt Ouarzazate ja Ait Benhaddou. Samuti oleks huvitav olnud natuke ringi vaadata põhja pool - Chefchaouenis, Ceutas jne. Võibolla kunagi hiljem.

TRANSPORT
Kuna rendiauto jäi võtmata, siis selle kohta ei oska öelda muud, kui et bensiin oli väga odav (ca 10 EEK liiter). Linnades oli liiklus pisut kaootiline, aga maanteedel tundus normaalne. Marokos käinud tuttavatelt olen kuulnud, et omapäi rendiautoga liiklemine toimis probleemideta. Suvalisematesse rendifirmadesse ei tasuvat ainult krediitkaardinumbrit anda.

Teatud suuremate linnade vahel on rongiühendus, sh öörongid, aga need jäid meil proovimata. Bussiga sõitsime küll, esiteks Tinghirist üle Kõrg-Atlase mäestiku Marrakeshi (CTMi mugav buss, ca 8h, 130 dh) ja Marrakeshist Essaouirasse ning tagasi (üks ots 3,5 h ja 60 dH). Kõrg-Atlase ületus kujunes pikaks nii peatuste (suuremates asulates 10-15 min pausi + pikk söögipeatus mägikülas) kui muidugi mägiteede pärast. Mäestik oli muidugi väga ilus ja võimas, aga minusugusele nõrganärvilisele oli kõrgemate lõikude ületamine stressitekitav:) kuna teed on kitsad ja enamasti piireteta ja tee kõrval nii järsud ning sügavad kuristikud, nagu ma kusagil näinud polnud. Mitmel korral tekkis mul kahtlus, kas buss ikka järgmise kurvi välja võtab, aga võttis.

CTMi bussiga sõites tasub tähelepanu pöörata sellele, et Marrakeshis teevad nad küll peatuse üldbussijaamas, aga lõpp-peatuseks on CTMi enda baas (meie ei taibanud õigel ajal maha minna ja sattusime sinna, kuigi tahtsime tegelikult bussijaamast edasi Essaouirasse sõita).

Taksosõit on turistina tüütu nagu igal pool. Nagu muude teenustega, tasub hind enne sõitu kokku leppida. Meie läksime kergema vastupanu teed, taksomeetri käimapanemist kusagil ei nõudnud ega hakanud ka väga kauplema, nõustusime alghinnast 10-20 dH-d odavama hinnaga (nt 60 dH asemel 50 dH-ga, kuigi õiglane hind oleks ilmselt olnud 15-20 dH).

MAJUTUS

Majutust leiab igast hinnaklassist. Kõige odavam koht, kus ööbisime, oli Fesis (150 dH). Selle raha eest eriti palju muidugi ei saanud, maja oli askeetlik, WC-duss ühised ja toas polnud elektrikontakti (tähendab oli, aga laua peal, me ei katsunud igaks juhuks seda seinast rippuva juhtmega ühendada). Essaouiras olime keskmise hinnaklassi hotellis (vist 400 dH). Selle eest sai juba merevaate, vannitoa ja käterätid, aga midagi eriti nunnut mitte. Marrakeshis priiskasime ja olime riadis Maison Belbaraka (80 EURi). Seal oli kõik muidugi superluks, dekoor väga stiilne ja teenindus ekstraviisakas. Ainult asukoht oli, nagu sellistel riadidel ikka, suhteliselt leitamatu, nii et tuleb arvestada mõne "giidi" teejuhatamisega või leppida kokku, et keegi vastu tuleks. Kui võimalik, siis tasuks kindlasti üks öö mõnes luksuslikumas riadis ööbida, et ka seda külge Marokost näha. Ettebronnides leiab booking.com-ist ka üsna soodsaid pakkumisi, meie bookisime samal hommikul ja valik oli piiratud. Selliste luksuslikemate riadide omanikeks paistavad enamasti olevat välismaalased (Belbarakal üks prantsuse-kreeka daam) – tundub, justkui puuduks kohalikel mõtteviis "vuntsin-koha-üles-ja-küsin-siis-rohkem-pappi".

TOIT
Toit oli korralik, aga väga suurt vaimustust kohalik köök minus ei tekitanud. Aga ma sattungi väga harva reisidel toidust vaimustusse. Üks põhiline menüüartikkel on tajine ehk traditsiooniline Maroko hautis eri variatsioonides (kana, köögivilja, kala, loomalihaga jne), mis oli enamasti väga sümpaatne. Kõige paremini maitses kõrbes berberitelgi tulel küpsetatud liharoog, aga see oli võib-olla mõjutatud tühjast kõhust:) Väga maitsvad olid värsked apelsinid ja apelsinimahl (klaas turul 4-5 dH klaas, restoranis kallim). Alguses ma ei julgenud seda igal pool jääkuubikute ja veega lahjendamise hirmus juua, aga kuna see oli tõesti väga hea, olin sunnitud oma ettevaatlikkusest loobuma :) Korra proovisime ka tänavatel müüdavaid magusavõitu väikseid koogikesi (1-2 dH tk). Toidumürgitust meil õnneks saada ei õnnestunud, aga common sense on kraaniveest hoiduda.

SUVENIIRID
Shoppamis- ja kauplemislembestele on Maroko muidugi paradiis. Alguses tundus mulle araabia kauplemisstiil pisut hirmutav, aga tegelikult ei tasu seda karta. Enamik kaupmehi olid siiski sõbralikud ja valmis hindu alla laskma, kui oled neile võrdväärne partner. Tüüpiline kauplemisprotsess näeb välja nii: kõigepealt ütleb kaupmees oma overprice'itud hinna (nt 1000dH), mille peale klient pakub sama underprice´itud hinna (nt 300 dH) ja seejärel annavad mõlemad oma hinnas järele, kuni jõutakse kompromissini nt 600 dH juures. Omaette küsimus on, kui palju peaks üritama hinda alla kaubelda, aga siin on vist kõige lihtsam lähtuda hinnast, mis endale ok tundub. Ja siis oma last offer'ile kindlaks jääda. Üldiselt võib vist keskmiselt sihtida vähemalt 60% alghinnast, minu laeks jäi 50% . Aga leidsime Essaouira turul ka poekesi, kus olid fikseeritud hinnasildid ja igati normaalsed hinnad, nii et vahel saab ka ilma kauplemata. Kindlasti tuleks vältida ostlemist koos "giididega", sest siis lisandub hinnale nende komisjonitasu (heaks näiteks mu Fesis ostetud mõttetu õli). Küll peab aga arvestama sellega, et kord juba kauplemist alustades ja kaupmehega elavasse suhtlusse asudes on väga raske päris tühjade kätega minema jalutada, nii et entusiasmi tasub üles näidata siiski ainult mingisugust huvi pakkuvate kaupade vastu.

Mida osta? Näiteks vaipu (kui lennukilod lubavad), keraamikat (kui etnilised mustrid meeldivad), nahktooteid, vürtse… Mina ostsin mõned kausid-taldrikud (40-70 dH) ja enne ärasõitu Marrakeshist madalad erkroosad kingad, alghinnaga 220 dH ja lõpphinnaga 110 dH (oleksin ka alghinda olnud valmis maksma, aga mul päriselt ei olnud tund aega enne lennukile minekut enam rohkem raha). Kingad on ausad ja nüüd on mul kahju, et ma ei ostnud ka samasuguseid erksiniseid. Ja musti. Ja sobivat kotti jne:) Ohtralt tekib võimalus kanepi ostmiseks (Lonely Planeti kohaselt on Marokos kasvatatud valdav osa Euroopas ringlevast kanepist). Meie idaeuroopa matkakaaslased näiteks realiseerisid kõrbes tähti vahtides oma viimaseid varusid.

mida ma arvan selle aasta oscari filmidest

kuidagi on juhtunud nii, et olen selle aasta parima filmi oscari 10 kandidaadist ära näinud kõik peale ühe ("Up", kuna ma pole eriline joonisfilmi sõber, kuigi see on kuuldavasti väärt vaatamist).

aga et mis ma siis ülejäänutest arvan?

1. "Inglourious Basterds" (Quentin Tarantino) - on film, millele läheks minu Oscar, aga vaevalt et filmiakadeemia oma. Kahju. Sest see on meistriteos. Ja raske uskuda, et Brad Pitti tegelaskuju kommentaar filmi lõpustseenis ("from what i know this may well be my masterpiece") ei ole kahemõtteline viide Tarantino enda arvamusele. Sest selles filmis pole midagi juhuslikku. Kõik on heale sümfooniale kohaselt läbi komponeeritud ja perfektselt teostatud. Stsenaarium paika timmitud, nii et pinge hetkekski ei lange ja teatud stseenides on särinat lausa füüsiliselt tunda. Isegi Brad Pitti kole aktsent ei riku filmi ära. Ja Christoph Waltz peanatsina on muidugi kõiki pälvitud miljonit auhinda väärt.
Kusjuures samas ei saa vaielda nendegagi, kes ütlevad, et ega see pole ju diip film. Ega Tarantino pole kunagi clinteastwoodilikult "diip" olnud ja ühiskondlikku võitlust pidanud. "Pulp Fiction" polnud ka diip. See on puhas kino, äratuntavalt tarantinolik, ajaproovile ja korduvale vaatamisele vastupidav.

2. "Precious" (Lee Daniels) on film, mille ma peaaegu oleks vaatamata jätnud (nagu ka "The Blind Side´i", kui poleks tekkinud hasarti kõik Oscari-kandidaadid ära näha). Sest sisukirjeldus "16-aastane must ülekaaluline koduvägivalla all kannatav teismeline ootab teist last oma isalt, kuid tema elu muutub peale innustava õpetajannaga kohtumist" ei kõla kuigi atraktiivselt. Kartsin mingit naiivset Hollywoodi rosoljet, aga tegu on selge indie-filmiga, mis alles levis suuremate firmade poolt üles korjatud ja praegusse positsiooni promotud. Ja igati õigustatult. Naiivsusest on asi kaugel. Stoori on karm, psühholoogiliselt realistlik, näitlejaansambel suurepärane (ei oleks arvanud, aga isegi Mariah Carey näitleb väga hästi), julgelt eiratakse "hollywoodilikke" süzeekäike ning täiesti imetabaselt pole kõigele vaatamata lõpptulemus muttasuruvalt depressiivne, vaid sellest kumab läbi mingi kummaline elujaatavus. Lühidalt - hea perspektiiviõpetus.

3. Selle kõrval tundub teine ülekaalulise musta teismelise story "The Blind Side" (John Lee Hancock) täieliku kastreeritud Disney-meelelahutusena. "Blind Side" on tõsielul põhinev lugu mustast getonoorest, kelle jõukas valge pere oma peresse võtab ja kes nende toel profijalgpalluriks tõuseb. Hollywoodi "inspirational" film, nagu neid igal aastal tehakse, mitte millegi poolest eristuv, kuid kindlasti mitte ka selle zanri kehveim film.

4. Okei, siis on veel need pahad-inimesed-vs-head-tulnukad ulmefilmid. "Avatar" (James Cameron) on seninähtamatu vaatemäng ("eyefuck" kui laenata terminit minu lemmikmuusikakriitikult :)), aga sisult üllatusvaene võrdlemisi lihtsakoeline seiklusmuinasjutt. Põhiline mõte, mis mul kinost väljudes oli, et miks ei võiks Hollywoodi tehnoloogilise revolutsiooniga kaasneda midagi natukegi uuenduslikku stsenaariumites?

5. Kui "Avatar" oli siiski piisavalt lõbus meelelahutus, siis ma väga vabandan, aga "District 9" (Neil Blokamp) oli minu arvates suisa halb film. Kusjuures ma tõesti peaaegu et kahtlen oma hinnanguvõimes, sest paljud hea maitsega inimesed filmi kiidavad. Intrigeerivalt lähtepunktilt (kuidas suhestuks inimkond teise tsivilisatsiooni elanikega, kes õnnetul kombel meie planeedile lõksu jäänud ning kelle pealtnäha madalam intelligents suhtlust ei lihtsusta) suubub film klisheelisesse konflikti hea indiviidi vahel, kes tulnukaid aitama hakkab, ja kurja kasumiahne inimkonna vahel, kes teda elimineerida püüab. Stilistiline eklektika (realistlik fake-documentary filmikeel vs tulnukate jaburkoomiline kujutamine kassitoitu armastavate plekk-elukatena) on omamoodi lõbus, aga tervikut õõnestav.

6. "Serious Man" (Joel & Ethan Coen) on stiilipuhas Coeni-vendade film. Mitte nii väärikas kui "The Man Who Wasn't There" või "No Country for the Old Men", aga pisut vähem kerglane kui näiteks viimane "Burn After Reading". Absurdi, musta huumorit, värvikaid tegelaskujusid ja nutikaid süzheepöördeid on nauditavaks filmiks piisavalt ning üldse on Coenite keskpäranegi film huvitavam kui enamik Hollywoodi mainstream-kino, aga üldiselt on Coenid siiski nishirezhisöörid, kelle maailmanägemine igaühe maitsele ei pruugi sobida.

7. Sõjathriller "The Hurt Locker" (Kathryn Bigelow) mulle täitsa meeldis. Bigelow (kelle senistest filmidest tuntuim on ilmselt 90ndate alguse "Point Break") film jutustab demineerijate argipäevast Iraagis, tehes seda kammerlikul, ent pingestatud ja arukal moel. Süzhee keskmes, nagu sõjafilmides ikka, on käputäis erineva psüühega sõdurit ja nende omavahelised suhted. Filmile võiks ette heita poliitilise plaani puudumist ja turvalist lähenemist teemale (kõik ameerika sõdurid on aatelised ja head ning küsimusi "kellele", "miks" ja "kas üldse" ei küsita), aga thrillerina on tegu korraliku filmiga.

8. "Education" (Lone Scherfig) oli film, millele lähenesin kõrgete ootustega, kuna stsena on adapteerinud Nick Hornby ja taanlanna Scherfigi varasemate filmide hulka kuulub super Dogma-film"Italian for Beginners". Tulemus midagi erilist siiski pole, lugu sofistikeeritud teismelisest 1960ndate Londonis, kes võluva härrasmehe armukesena elu avastab, jääb naiivsevõitu naistekaks. Aga noh, ajastufilmi ja teismeliste tüdrukute pedagoogikana, miks ka mitte.

9. Kui midagi Oscari kergekaallastest soovitada, siis pigem "Up in the Air´i" (Jason Reitman). Sest peaosas on George Clooney :) ja üldse on tegu suht vaimuka draamakomöödiaga, mille alguse mõnus küünilisus küll lõpu poole leebub, siiski mitte imalaks muutudes. Film lühidalt öeldes kõigest - Ameerikat tabanud töötusest, eneseteostuse ja isikliku vabaduse otsingutest ja (pere)suhete suhtelistest hüvedest.

*Aga kui ennustada, siis arvan, et Oscari saab ikkagi "Avatar":) Alternatiiv oma temaatikaga oleks "Hurt Locker", aga kahtlustan, et selles on ameerikaliku maitse jaoks liiga vähe dramaatilisust.

in ur room

light

photographic

last year was so 2009

snow and teh clothespins