ma olen vahepeal avastanud, et heegeldamine on väga mõnus universaalajaviide. põhimõtteliselt saab seda teha püsti, istuli ja külili olles, telksi vaadates ja liinibussiga sõites, pesumajas oodates ja lennujaamas passides (turvakontrollis tekitab heegelnõel küll terrorikahtlust, aga alati on ta siiski alles jäetud).

eriti mõnus on heegeldada motiive, sest siis ei pea kaasas kandma tervet seelikut/pluusi/vmt, vaid ainult lõngakera ja peale paari motiivi pole enam mustritki vaja, sest see jääb meelde.

juhuks kui see jutt nüüd kellelgi vastupandamatu heegeldamisisu tekitas :), siis ammendamatul hulgal motiive jm heegeldatavat leidub nt http://picasaweb.google.com/augusta2005

10 VHVT (väga head, vähetuntud) filmi

Ma olen aeg-ajalt mõelnud, et paljud väga head filmid ei jõua ilmselt kunagi laia publikulevisse. Sest nad on näiteks mingi väikse maa, väikse keeleareaali filmid. Aga mitte tingimata, ka tuntud Hollywoodi rezhissööri "väheseksikas" teos võib väärilise tähelepanuta jääda.

Siin on minu valik väga headest vähetuntud filmidest, sügavalt subjektiivne ja in no particular order.

1. Basquiat (Julian Schnabel, 1996) – väheproduktiivse Julian Schnabeli (The Diving Bell and the Butterfly) biograafilised filmid kujutavad silmapaistvate, ehkki võibolla mitte üldtuntud loomeinimeste saatust ning loovad seda tehes eranditult lummava atmosfääri. Basquiat on kodutu graffitikunstnik 80ndate alguse New Yorgis, kellest saab üleöö staar Andy Warholi maailmas (Warholit kehastab muide David Bowie). Maailmas, kust ei puudu dekadents ja traagilised lõpud.

2. The Tape (Richard Linklater, 2001) – low-budget filmitegemise meistriklass. Okei, võiks öelda ka, et ülesfilmitud teatrietendus, aga decide yourself. Kaks keskkooliaegset sõpra (Ethan Hawke, Robert Leonard) on kogunenud motellituppa ja lahkavad aastate eest toimunud sündmusi, sh seda, kas üks neist vägistas teise endise tüdruksõbra, kui nendega liitub seesama endine tüdruksõber (Uma Thurman). Kolm tegelast, üks ruum ja pinge, mis kannab 86 minutit.

3. Confessions of a Dangerous Mind (2002, George Clooney) – George Clooney rezhissööridebüüt, mis põhineb kultusstsenaristi Charlie Kaufmani (Eternal Sunshine of the Spotless Mind, Being John Malkovich) käsikirjal, mis põhineb USA televisoonitegelase Chuck Barrise autobiograafilisel romaanil, kus ta väidab, et tegutses TV-saatejuhi töö kõrval aastaid CIA agendina. Peaosas rolli jaoks justkui loodud Sam Rockwell (The Moon). Tulemuseks on absoluutselt vastupandamatu, absurdi piiril balanseeriv ja samas oma tõsiseltvõetavuse säilitav kokteil, mida Hollywoodis harva serveeritakse. Kui ma peaksin tõstma esile ühte üllatavat filmi sellest valikust, siis vist seda.

4. Age of Innocence (1993, Martin Scorsese) – enamik meist on näinud filme Taxi Driver ja Casino, isegi Gangs of New York ja Shutter Island. Aga kui paljud on näinud seda Scorsese Edith Whartoni romaanil põhinevat romantilist kostüümidraamat 19. sajandi New Yorgi kõrgseltskonnas hargnevast armastusloost? Romantiline kostüümidraama Scorseselt kõlab muidugi oksümooronina, aga kui setting kõrvale jätta, on tegu vaheda ja perfektselt komponeeritud tipptasemel Scorsesega. Kusagilt on meelde jäänud (vist äkki Scorsese enda) kommentaar, et kui tema teised filmid tegelevad rohkem nähtava, toore vägivallaga, siis selles filmis on vägivald vaimne, kätketud kõrgklassi suletud mentaliteeti ja moraalinormidesse.

5. Heaven and Earth (1991, Oliver Stone) – viimane ja vähimtuntud, tõsielul põhinev film Stone'i Vietnami triloogiast „Platooni“ ja „Born on the Fourth of July“ kõrval, mis erinevalt neist kahest kujutab Vietnami sõda ja selle tagajärgi vietnamlannast peategelase vaatepunktist. Le Ly on lõbutüdruk Saigonis, kes abiellub ameerika sõduriga ja vägede taandudes temaga koos USAsse põgeneb. Seal rajab Le Ly endale teed ameerikalikus ärimaailmas, samas kui tema sõjaveteranist abikaasa kanaliseerib oma frustratsiooni alkoholi ja vägivalda. Stone võib kohati mõjuda melodramaatiliselt, aga annab tegelaste kohanemist ja suhteid edasi piisavate pooltoonidega.

6. In the Cut (Jane Campion, 2003) – feministliku rezhissööri Jane Campioni thriller, mis on minu arust erakordselt heaks näiteks naise vaatepunktist tehtud kinost. Sarmikas politseinik (Mark Ruffalo) jälitab sarimõrvarit, sarmikas professor (Meg Ryan) alustab politseinikuga afääri. Film ei eristu niivõrd oma sisu kui selle poolest, kui haruldaselt hästi see tabab naiste jõuetust, igavest ohutunnet seksuaalse vägivalla suhtes, mida mehed sel kujul ilmselt kunagi ei koge. Üks väheseid kordi, kus Meg Ryanil lastakse mängida midagi muud kui romantilise komöödia kangelannat.

7. About a Boy (Paul and Chris Weitz, 2002) – vääriks minu hinnangul kohta briti romantiliste komöödiate kullafondis „Four Weddings and a Funeral“, „Love Actually“ jt kõrval. Isegi kui tehniliselt on see vist rohkem USA film, ehkki põhineb Nick Hornby romaanil ja peaosas on Hugh Grant. Viimane mängib mõõdukalt küünilist Willi, oma isa royaltitest elatuvat muretut Londoni poissmeest, kes üksikvanemate toetusgrupis lantimas käies vastu tahtmist varateismelise kiusualuse poisiga sõbruneb. Mis osutub vastastikku arendavaks projektiks. Üks väheseid kordi, kus Hugh Grantil ei lasta kehastada täielikku tõbrast ega imaligavat romantikut.

8. Italian for Beginners (Lone Scherfig, 2000) – üks Dogma 95, selle 90ndate keskpaiga kasina kino manifesti järgi tehtud filmidest, mis eristub teistest oma zhanri poolest. Depressiivse algusega romantilise komöödia keskmes on rühm fucked-up inimesi Taani väikelinnas, keda ühendab üks asi. Kord nädalas kogunevad nad itaalia keele tundi algajatele. Vormilt võluvalt ebakonventsionaalne, ent sisult zhanritruu sümpaatne väike kino.

9. Esteetilistel põhjustel (1999, Marko Raat) – võrratu low-budget lavastuslik dokk (kui ma õigesti mäletan, tehtud Raadi Taanis õppimise ajal). Peategelaseks noor Tallinna kunstiajaloolane, kellele meeldib Taani modernne arhitektuur ja kes sooviks Taani elama kolida – esteetilistel põhjustel. Aasta on aga 1999 ja see naeruväärne soov suubub bürokraatiakoridoridesse ja heade inimeste pakutud ümbernurgalahendustesse (abielluda, töö leida jne). Tehtud mängulise kergusega, mis Raadi hilisemates töödes oleks justkui mingi süngema raskepärasusega asendunud. Nägin filmi omal ajal Illusiooni kinos; vahepeal, kui otsisin, tundus film väga kättesaamatu, ometi oleks seda huvitav nüüd uuesti vaadata, kas või Euroopa Liidu suhtes heldimuse tekitamiseks.

10. Kümnendat täismahulist filmi mul ei tule praegu pähe, aga kuna tühja kohta ka ei raatsi jätta, siis panen siia minu arust ühe kõige vaimustava tudengifilmi üldse - "2.68" (Tanel Toom, 2005). Pealegi saab seda BFMi lehelt täies ilus vaadata. Vaimustavalt lihtne ja lakooniline ja kui Toomi hilisemad tööd avaldavad muljet oma oskusega väheste vahenditega Hollywoodi mastaapi kinoefekt luua, siis see trumpab minu arust oma ideega.

Maroko, 29.03-04.04.2010

Kuna enne reisi otsisin blogidest ja trip.ee-st infi ja nõuandeid, siis panen kirja lühidalt ka meie muljed. Et nagu pay it forward või nii.

MARSRUUT
Lendasime Ryanairiga Charleroist Fesi ja tagasi Thomas Cookiga Marrakeshist Brüsselisse.

Nädalase reisi trajektoor oli selline: 1.päev - Fes, 2. päev - sõit Merzougasse ja öö kõrbes, 3. päev - Merzouga, öö kõrbeäärses kasbahis, 4. päev - Todra Gorge, 5. päev - Kõrg-Atlase ületamine ja Marrakeshi kaudu Essaouirasse, 6. päev - Essaouira ja õhtul Marrakeshi, 7. päev - Marrakesh.

Meil oli algul mõte sõita ringi rendiautoga, aga kohapeal selgus, et ettebronnita autot väga kergelt ei leia ja see nõuaks suuremat sebimist (osaliselt vist seetõttu, et nagu Lonely Planet oli tegelikult hoiatanud, oli hispaanlastel parasjagu pikk pühadenädal ja Hispaania turiste kõik kohad täis). Kuna aga olime Fesis sattunud ööbima hotelli, mille berberist omanik erinevaid kõrbetuure korraldas, siis tekkis rendiautole täitsa mõeldav alternatiiv ja lasime endale maha ärida kolmepäevase "paketi" sihtkohaga Marrakeshis. Pakkumise sees oli minibussiga sõit Merzougasse, üks öö kõrbe serval hotellis, kõrbematk ja teine öö kõrbes, autosõit Todra kurusse ja kolmas öö sealses hotellis ning bussipiletid Marrakeshi. Hommikusöögid ja õhtusöögid hinna sees, ainsaks lisakuluks lõunasöögid. Hinnaks kahepeale 450 EURi (alghind 600 EURi). Tsehhi-ungari kutid, kellega järgmine päev minibussi jagasime ning kes ainult üheks ööks kõrbesse läksid ja seejärel Marrakeshi suundusid, maksid oma tripi eest 120 EURi nägu.

Olin pisut kahtlev, kui hästi selline diil toimib (raha maksime peopeale ja mingit garantiid ei saanud), aga kõik sujus probleemideta. Igas sihtpunktis anti meid järgmisele tüübile üle, kes meid uude kohta viis, ja ühegi asja eest meilt lisaraha ei küsitud. Ja kokkuvõttes oli selline reisikorraldus väga mugav, sest ei pidanud energiat kulutama autojuhtimisele ja kaardilugemisele ning majutuse otsimisele. Tagantjärele on mul kahju vaid sellest, et kuna ületasime Kõrg-Atlase liinibussiga, ei olnud võimalik teha peatust teele jäävas Ait Benhaddou kindluses ja Ouarzazate'i "filmilinnas".

Nii jäigi meie ainsaks "iseseisvaks" reisikorralduseks Marrakeshist liinibussiga Essaouirasse ja tagasi sõit ja seal majutuse otsimine.

Kus siis kõige ägedam oli? Minu jaoks oli kõige suurem elamus kõrb, kus tasub võimalusel olla rohkem kui ühe päeva. Merzougas on palju majutuskohti, kust korraldatakse kaamelimatku kõrbesse ja pakutakse muid ajaveetmisvõimalusi – dziibisõitu kõrbes, ATV/suusa/lumelaualaenutust. Meie tegime kõrbematka koos ööbimisega kõrbes berberitelkides (kusjuures tegelikult magasime lõpuks lageda taeva all, mitte telgis, aga seda täitsa omal soovil). Öösel läheb kõrbes jahedaks, nii et tasub varustuda soojade riietega, aga midagi hullu polnud - Eestis on mul telgis magades palju külmem olnud. Martin proovis korra ka lauaga luidetel sõita, aga see oli pigem dekoratiivajaviide orksifotode tegemiseks (Natasha ütles, et suusad pidavat luidetega edukamalt kokku sobima).

Teiseks oli väga võimas Kõrg-Atlase mäestik, mis jääb Marrakeshi ja Merzouga vahele. Mina nii kõrgeid mägesid (kõrgeim tipp 4167 m) polnudki vist näinud. Maastik on väga vaheldusrikas ja pikitud väikeste küladega, kus näeb vilgast külaelu.
Essaouira oli mõnus kuurortlinn, taas pisut erinev muudest nähtud kohtadest. Kuna sealne rannik on väga tuuline, ei ole see eriti sobilik ujumiseks-päevitamiseks, küll aga veespordiks, eriti palju oli näha kitesurfijaid. Turistiromantika ihalejad saavad rannas sõita hobuste ja kaamelitega.

Mis puutub Fesi ja Marrakeshi, siis pean tunnistama, et mulle meeldisid rohkem väiksemad kohad kui suurlinnad. Ühte neist võiks kindlasti külastada, aga arvestada tasub sellega, et kõige rohkem araabialikku pealetükkivat kauplemist jm väsitavat kohtab just seal ja mida kaugemale välja linnadest, seda rahulikum on turistina ringi liikuda.

Fes ei jätnud väga suurt muljet ilmselt meie omal süül. Arvan, et seal tasuks investeerida medina-tuuri asjaliku ja keeltvaldava giidi seltsis ja maksta talle nii palju, et vältida kaubanduspeatusi. Meie läksime vanalinna omapäi avastama ja umbes 7 minutiga tekkis selles labürindis täielik orienteerimatuse tunne ja poole tunniga tüdimus. Paljukiidetud UNESCO kaitse all olev 9. sajandist pärinev medina osutus põhimõtteliselt hiigelsuureks turuks, kohati võltskaubatäikaks, kus tuli ringi liikuda peatumist ja kaupmeestega silmsidet vältides. Et mina tahtsin kindlasti kuulsaid nahatöökodasid näha, lasime mingil hetkel endale külge kleepida ühel isehakanud ja mitte väga meeldival giidil. Tema sabas käisime ühes väiksemas nahavärvimiskojas ja maitseainete-kosmeetika poes, kus lasin endale kaela määrida hirmkalli ja täiesti ebavajaliku kehaõli. Peale kolmveerandtunnist ringkäiku andsime giidile 40 dH-t, millega ta oli ilmselgelt rahulolematu ja mida oli võib-olla tõesti liiga vähe, aga meil ei olnud rohkem väikseid rahatähti ja ausalt öeldes oli tema giidiroll ka piirdunud nende kahe töökoja kättenäitamisega.

Marrakeshis tasub kindlasti minna Djemaa-el-Fna ööturule - kogu see väljakutäis toidu- ja joogilette oma meluga on omaette elamus. Kui tahta seda distantsilt jälgida, saab teha dringi mõnes väljakuäärses katusebaaris, mille hinnad sisaldavad küll ka vaadet. Päeval toiduletid kaovad, aga melu jääb - kohalikud kogunevad sõõridesse meelelahutajaid kuulama ja turistid saavad oma raha anda hennamaalijatele, maotaltsutajatele ja ahvipiinajatele (viimased üritavad fotode tegemise eest muidugi küsida nii palju kui võimalik, aga tundus, et 20 dH peaks olema suht ok ). Ahve ja madusid tullakse kaela ümber riputama ka selleks otseselt soovi avaldamata, kui liiga kauaks lähedusse uudistama jääda.

Üldiselt jäi meil puudu paar päeva, et teha maksimuprogramm ja käia veel mõnes kohas, mis nägemata jäid, nagu nt Ouarzazate ja Ait Benhaddou. Samuti oleks huvitav olnud natuke ringi vaadata põhja pool - Chefchaouenis, Ceutas jne. Võibolla kunagi hiljem.

TRANSPORT
Kuna rendiauto jäi võtmata, siis selle kohta ei oska öelda muud, kui et bensiin oli väga odav (ca 10 EEK liiter). Linnades oli liiklus pisut kaootiline, aga maanteedel tundus normaalne. Marokos käinud tuttavatelt olen kuulnud, et omapäi rendiautoga liiklemine toimis probleemideta. Suvalisematesse rendifirmadesse ei tasuvat ainult krediitkaardinumbrit anda.

Teatud suuremate linnade vahel on rongiühendus, sh öörongid, aga need jäid meil proovimata. Bussiga sõitsime küll, esiteks Tinghirist üle Kõrg-Atlase mäestiku Marrakeshi (CTMi mugav buss, ca 8h, 130 dh) ja Marrakeshist Essaouirasse ning tagasi (üks ots 3,5 h ja 60 dH). Kõrg-Atlase ületus kujunes pikaks nii peatuste (suuremates asulates 10-15 min pausi + pikk söögipeatus mägikülas) kui muidugi mägiteede pärast. Mäestik oli muidugi väga ilus ja võimas, aga minusugusele nõrganärvilisele oli kõrgemate lõikude ületamine stressitekitav:) kuna teed on kitsad ja enamasti piireteta ja tee kõrval nii järsud ning sügavad kuristikud, nagu ma kusagil näinud polnud. Mitmel korral tekkis mul kahtlus, kas buss ikka järgmise kurvi välja võtab, aga võttis.

CTMi bussiga sõites tasub tähelepanu pöörata sellele, et Marrakeshis teevad nad küll peatuse üldbussijaamas, aga lõpp-peatuseks on CTMi enda baas (meie ei taibanud õigel ajal maha minna ja sattusime sinna, kuigi tahtsime tegelikult bussijaamast edasi Essaouirasse sõita).

Taksosõit on turistina tüütu nagu igal pool. Nagu muude teenustega, tasub hind enne sõitu kokku leppida. Meie läksime kergema vastupanu teed, taksomeetri käimapanemist kusagil ei nõudnud ega hakanud ka väga kauplema, nõustusime alghinnast 10-20 dH-d odavama hinnaga (nt 60 dH asemel 50 dH-ga, kuigi õiglane hind oleks ilmselt olnud 15-20 dH).

MAJUTUS

Majutust leiab igast hinnaklassist. Kõige odavam koht, kus ööbisime, oli Fesis (150 dH). Selle raha eest eriti palju muidugi ei saanud, maja oli askeetlik, WC-duss ühised ja toas polnud elektrikontakti (tähendab oli, aga laua peal, me ei katsunud igaks juhuks seda seinast rippuva juhtmega ühendada). Essaouiras olime keskmise hinnaklassi hotellis (vist 400 dH). Selle eest sai juba merevaate, vannitoa ja käterätid, aga midagi eriti nunnut mitte. Marrakeshis priiskasime ja olime riadis Maison Belbaraka (80 EURi). Seal oli kõik muidugi superluks, dekoor väga stiilne ja teenindus ekstraviisakas. Ainult asukoht oli, nagu sellistel riadidel ikka, suhteliselt leitamatu, nii et tuleb arvestada mõne "giidi" teejuhatamisega või leppida kokku, et keegi vastu tuleks. Kui võimalik, siis tasuks kindlasti üks öö mõnes luksuslikumas riadis ööbida, et ka seda külge Marokost näha. Ettebronnides leiab booking.com-ist ka üsna soodsaid pakkumisi, meie bookisime samal hommikul ja valik oli piiratud. Selliste luksuslikemate riadide omanikeks paistavad enamasti olevat välismaalased (Belbarakal üks prantsuse-kreeka daam) – tundub, justkui puuduks kohalikel mõtteviis "vuntsin-koha-üles-ja-küsin-siis-rohkem-pappi".

TOIT
Toit oli korralik, aga väga suurt vaimustust kohalik köök minus ei tekitanud. Aga ma sattungi väga harva reisidel toidust vaimustusse. Üks põhiline menüüartikkel on tajine ehk traditsiooniline Maroko hautis eri variatsioonides (kana, köögivilja, kala, loomalihaga jne), mis oli enamasti väga sümpaatne. Kõige paremini maitses kõrbes berberitelgi tulel küpsetatud liharoog, aga see oli võib-olla mõjutatud tühjast kõhust:) Väga maitsvad olid värsked apelsinid ja apelsinimahl (klaas turul 4-5 dH klaas, restoranis kallim). Alguses ma ei julgenud seda igal pool jääkuubikute ja veega lahjendamise hirmus juua, aga kuna see oli tõesti väga hea, olin sunnitud oma ettevaatlikkusest loobuma :) Korra proovisime ka tänavatel müüdavaid magusavõitu väikseid koogikesi (1-2 dH tk). Toidumürgitust meil õnneks saada ei õnnestunud, aga common sense on kraaniveest hoiduda.

SUVENIIRID
Shoppamis- ja kauplemislembestele on Maroko muidugi paradiis. Alguses tundus mulle araabia kauplemisstiil pisut hirmutav, aga tegelikult ei tasu seda karta. Enamik kaupmehi olid siiski sõbralikud ja valmis hindu alla laskma, kui oled neile võrdväärne partner. Tüüpiline kauplemisprotsess näeb välja nii: kõigepealt ütleb kaupmees oma overprice'itud hinna (nt 1000dH), mille peale klient pakub sama underprice´itud hinna (nt 300 dH) ja seejärel annavad mõlemad oma hinnas järele, kuni jõutakse kompromissini nt 600 dH juures. Omaette küsimus on, kui palju peaks üritama hinda alla kaubelda, aga siin on vist kõige lihtsam lähtuda hinnast, mis endale ok tundub. Ja siis oma last offer'ile kindlaks jääda. Üldiselt võib vist keskmiselt sihtida vähemalt 60% alghinnast, minu laeks jäi 50% . Aga leidsime Essaouira turul ka poekesi, kus olid fikseeritud hinnasildid ja igati normaalsed hinnad, nii et vahel saab ka ilma kauplemata. Kindlasti tuleks vältida ostlemist koos "giididega", sest siis lisandub hinnale nende komisjonitasu (heaks näiteks mu Fesis ostetud mõttetu õli). Küll peab aga arvestama sellega, et kord juba kauplemist alustades ja kaupmehega elavasse suhtlusse asudes on väga raske päris tühjade kätega minema jalutada, nii et entusiasmi tasub üles näidata siiski ainult mingisugust huvi pakkuvate kaupade vastu.

Mida osta? Näiteks vaipu (kui lennukilod lubavad), keraamikat (kui etnilised mustrid meeldivad), nahktooteid, vürtse… Mina ostsin mõned kausid-taldrikud (40-70 dH) ja enne ärasõitu Marrakeshist madalad erkroosad kingad, alghinnaga 220 dH ja lõpphinnaga 110 dH (oleksin ka alghinda olnud valmis maksma, aga mul päriselt ei olnud tund aega enne lennukile minekut enam rohkem raha). Kingad on ausad ja nüüd on mul kahju, et ma ei ostnud ka samasuguseid erksiniseid. Ja musti. Ja sobivat kotti jne:) Ohtralt tekib võimalus kanepi ostmiseks (Lonely Planeti kohaselt on Marokos kasvatatud valdav osa Euroopas ringlevast kanepist). Meie idaeuroopa matkakaaslased näiteks realiseerisid kõrbes tähti vahtides oma viimaseid varusid.