'like my niece always says: it must be 6 pm somewhere'

first we'll take berlin

talv on (kohe) käes ja ühes sellega alanud suvefotode lappamise ja nostalgia hooaeg.

võin vist väita, et minu sel aastal esmaavastatud paikade topis troonib berliin. sest ta on... teistsugune, omanäoline, oma äratuntava vibe'iga. relaxed & alternative. kindlasti on osa sellest "alternatiivsusest" (nagu ka ida-saksa ajaloost, olgu kohe lisatud) juba muutunud turundus- ja imagovõtteks à la teletorni kaunistamine fake-graffitiga, samas kui "päris" alternatiivkultuurikeskusi ja skvotte kimbutavad linnavõimud berliinis samamoodi nagu mujalgi. aga no nii keskeltläbi võttes pole kõik klantsilt läikima löödud ja tundub, nagu aktsepteeritaks varmamalt meinstriimist kõrvalekaldumist.

mulle meeldis, kuidas berliini arhitektuuris on kombineeritud vana ja uus. intrigeeris see, kuidas linnapildis säilitatakse ja eksponeeritakse ajaloolist. vaatamata sellele, et valdavalt pole tegu eriti meeldivate mälestustega. võib ju küsida, kuidas sellisesse minevikusümbolite nähtaval hoidmisse suhtuvad kohalikud. aga ma siiski mõtlesin, et eestis võiks sarnast praktikat rohkem olla. ja mitte ainult turistide pärast, vaid ka meie enda kollektiivse mälu huvides.

aga ikkagi ka turistide pärast. kui aus olla, siis muuseumi minek on ikka juba extra effort. mulle meeldis, et berliinis sai mõndagi teada pelgalt linnas jalutades igasugu infotahvlite jmt näol. sel aastal ilmselt rohkemgi kui muidu. alexanderplatzil oli super vabaõhunäitus 89. aasta sündmustest kogu eelnenu ja ida-euroopa kontekstis. ja monumente, kui üldse, eelistan ma ka berliinis silma jäänud abstraktses stiilis. ei mingeid sõdureid ja tilulilu, vaid nt iga kinnisvaraarendaja unistuste maalapp keset kesklinna, kaetud eri kõrguses betoonplokkidega (holokausti monument). või lakooniline klaasluuk bebelplatzil, millest avaneb vaade maaalusesse tühjade raamaturiiulitega ruumi (natside raamatupõletamise mälestusmärk).

PS ja no muidugi meeldis mulle see, et berliinis saab öösel peolt koju metrooga sõita :)






rohkem fotosid

it's cosmo time!

Alain de Bottoni "Essays in Love" tuletas mulle meelde mu vana imestust selle üle, kuidas mehed ikkagi k o h e aru saavad, kui neile mõni vastassoo esindaja tõsiselt huvi pakub. Raamatus hakkab peategelane lennukis vestlema kõrvalistuva tütarlapsega ja selleks ajaks, kui kohvrid pagasilindilt maha jooksevad, deklareerib (tõsi, esialgu küll ainult lugejale), et on tollesse kõrvuni armunud. Hästi see kõik muidugi ei lõpe, olgu kohe öeldud:)

Minu arust umbes-täpselt niimoodi see tõepoolest käib ja mehed suudavad sobilikud partnerikandidaadid välja selekteerida imetabase kiiruse ja vaistuga. Samas kui naistel võib armumiseks kuluda kuid. Miks? Lihtlabane - ja ilmselt liig lihtlabane - teooria võiks väita, et meeste puhul baseerub armumine suuresti välisel külgetõmbel, samas kui naised armuvad mingitesse muudesse, esmapilgul raskemini tabatavatesse omadustesse ja võivad nende omaduste, vastastikuse sobivuse ja üleüldse kõikvõimalike argumentide kaalumisele kulutada tunduvalt kauem aega. Mõnikord liigagi kaua. Ent vaevalt see ikka nii lihtne on.

Igal juhul pakub ümbritsev elu piisavalt näiteid sellest, kuidas visade noormeeste lähenemiskatseid tõrksate tütarlaste juures siiski lõpuks edu kroonib. Ent teisalt - enamasti ei armasta naised otsesõnu p*sse saata ka neid mehi, kes neid tõepoolest ei huvita ega huvitama hakka, lootes, et küllap nad pikapeale ise shansside puudumisest aru saavad. Nii ei olegi vist võimalik kunagi teada, kas tütarlapse esialgne sulnis "ei" võib ühel heal päeval viia näiteks abieluni või - absoluutselt mitte kuhugi. Women are fascinating creatures, aren't they?

essays in love

"Watching Alice talk, light a candle that had blown out, rush into the kitchen with the plates and brush a strand of blond hair from her face, I found myself falling victim to romantic nostalgia, which descends whenever we are faced with those who might have been our lovers, but whom chance has decreed we will never properly know. The possibility of an alternative love story is a reminder that the life we're leading is only one of a myriad of possible lives and it is the impossibility of leading them all that plunges us into sadness. There is a longing for a return to a time without the need for choices, free of regret at the inevitable loss that all choice (however wonderful) has entailed. (...)

I could have chatted to Alice on the sofa after dinner, but something made me reluctant to do anything but dream. Alice's face evoked a void inside of me with no clear dimensions or intensions and that my love for Chloe had somehow not resolved. The unknown carries with it a mirror of all our deepest, most inexpressible wishes. The unknown is the fatal proposition that a face seen across the room will always hold out to the known. I may have loved Chloe, but because i knew Chloe, I didn't long for her. Longing cannot indefinitely direct itself at those we know, for their qualities are charted and therefore lack the mystery longing demands. "

("Essays in Love", Alain de Botton)