10 VHVT (väga head, vähetuntud) filmi

Ma olen aeg-ajalt mõelnud, et paljud väga head filmid ei jõua ilmselt kunagi laia publikulevisse. Sest nad on näiteks mingi väikse maa, väikse keeleareaali filmid. Aga mitte tingimata, ka tuntud Hollywoodi rezhissööri "väheseksikas" teos võib väärilise tähelepanuta jääda.

Siin on minu valik väga headest vähetuntud filmidest, sügavalt subjektiivne ja in no particular order.

1. Basquiat (Julian Schnabel, 1996) – väheproduktiivse Julian Schnabeli (The Diving Bell and the Butterfly) biograafilised filmid kujutavad silmapaistvate, ehkki võibolla mitte üldtuntud loomeinimeste saatust ning loovad seda tehes eranditult lummava atmosfääri. Basquiat on kodutu graffitikunstnik 80ndate alguse New Yorgis, kellest saab üleöö staar Andy Warholi maailmas (Warholit kehastab muide David Bowie). Maailmas, kust ei puudu dekadents ja traagilised lõpud.

2. The Tape (Richard Linklater, 2001) – low-budget filmitegemise meistriklass. Okei, võiks öelda ka, et ülesfilmitud teatrietendus, aga decide yourself. Kaks keskkooliaegset sõpra (Ethan Hawke, Robert Leonard) on kogunenud motellituppa ja lahkavad aastate eest toimunud sündmusi, sh seda, kas üks neist vägistas teise endise tüdruksõbra, kui nendega liitub seesama endine tüdruksõber (Uma Thurman). Kolm tegelast, üks ruum ja pinge, mis kannab 86 minutit.

3. Confessions of a Dangerous Mind (2002, George Clooney) – George Clooney rezhissööridebüüt, mis põhineb kultusstsenaristi Charlie Kaufmani (Eternal Sunshine of the Spotless Mind, Being John Malkovich) käsikirjal, mis põhineb USA televisoonitegelase Chuck Barrise autobiograafilisel romaanil, kus ta väidab, et tegutses TV-saatejuhi töö kõrval aastaid CIA agendina. Peaosas rolli jaoks justkui loodud Sam Rockwell (The Moon). Tulemuseks on absoluutselt vastupandamatu, absurdi piiril balanseeriv ja samas oma tõsiseltvõetavuse säilitav kokteil, mida Hollywoodis harva serveeritakse. Kui ma peaksin tõstma esile ühte üllatavat filmi sellest valikust, siis vist seda.

4. Age of Innocence (1993, Martin Scorsese) – enamik meist on näinud filme Taxi Driver ja Casino, isegi Gangs of New York ja Shutter Island. Aga kui paljud on näinud seda Scorsese Edith Whartoni romaanil põhinevat romantilist kostüümidraamat 19. sajandi New Yorgi kõrgseltskonnas hargnevast armastusloost? Romantiline kostüümidraama Scorseselt kõlab muidugi oksümooronina, aga kui setting kõrvale jätta, on tegu vaheda ja perfektselt komponeeritud tipptasemel Scorsesega. Kusagilt on meelde jäänud (vist äkki Scorsese enda) kommentaar, et kui tema teised filmid tegelevad rohkem nähtava, toore vägivallaga, siis selles filmis on vägivald vaimne, kätketud kõrgklassi suletud mentaliteeti ja moraalinormidesse.

5. Heaven and Earth (1991, Oliver Stone) – viimane ja vähimtuntud, tõsielul põhinev film Stone'i Vietnami triloogiast „Platooni“ ja „Born on the Fourth of July“ kõrval, mis erinevalt neist kahest kujutab Vietnami sõda ja selle tagajärgi vietnamlannast peategelase vaatepunktist. Le Ly on lõbutüdruk Saigonis, kes abiellub ameerika sõduriga ja vägede taandudes temaga koos USAsse põgeneb. Seal rajab Le Ly endale teed ameerikalikus ärimaailmas, samas kui tema sõjaveteranist abikaasa kanaliseerib oma frustratsiooni alkoholi ja vägivalda. Stone võib kohati mõjuda melodramaatiliselt, aga annab tegelaste kohanemist ja suhteid edasi piisavate pooltoonidega.

6. In the Cut (Jane Campion, 2003) – feministliku rezhissööri Jane Campioni thriller, mis on minu arust erakordselt heaks näiteks naise vaatepunktist tehtud kinost. Sarmikas politseinik (Mark Ruffalo) jälitab sarimõrvarit, sarmikas professor (Meg Ryan) alustab politseinikuga afääri. Film ei eristu niivõrd oma sisu kui selle poolest, kui haruldaselt hästi see tabab naiste jõuetust, igavest ohutunnet seksuaalse vägivalla suhtes, mida mehed sel kujul ilmselt kunagi ei koge. Üks väheseid kordi, kus Meg Ryanil lastakse mängida midagi muud kui romantilise komöödia kangelannat.

7. About a Boy (Paul and Chris Weitz, 2002) – vääriks minu hinnangul kohta briti romantiliste komöödiate kullafondis „Four Weddings and a Funeral“, „Love Actually“ jt kõrval. Isegi kui tehniliselt on see vist rohkem USA film, ehkki põhineb Nick Hornby romaanil ja peaosas on Hugh Grant. Viimane mängib mõõdukalt küünilist Willi, oma isa royaltitest elatuvat muretut Londoni poissmeest, kes üksikvanemate toetusgrupis lantimas käies vastu tahtmist varateismelise kiusualuse poisiga sõbruneb. Mis osutub vastastikku arendavaks projektiks. Üks väheseid kordi, kus Hugh Grantil ei lasta kehastada täielikku tõbrast ega imaligavat romantikut.

8. Italian for Beginners (Lone Scherfig, 2000) – üks Dogma 95, selle 90ndate keskpaiga kasina kino manifesti järgi tehtud filmidest, mis eristub teistest oma zhanri poolest. Depressiivse algusega romantilise komöödia keskmes on rühm fucked-up inimesi Taani väikelinnas, keda ühendab üks asi. Kord nädalas kogunevad nad itaalia keele tundi algajatele. Vormilt võluvalt ebakonventsionaalne, ent sisult zhanritruu sümpaatne väike kino.

9. Esteetilistel põhjustel (1999, Marko Raat) – võrratu low-budget lavastuslik dokk (kui ma õigesti mäletan, tehtud Raadi Taanis õppimise ajal). Peategelaseks noor Tallinna kunstiajaloolane, kellele meeldib Taani modernne arhitektuur ja kes sooviks Taani elama kolida – esteetilistel põhjustel. Aasta on aga 1999 ja see naeruväärne soov suubub bürokraatiakoridoridesse ja heade inimeste pakutud ümbernurgalahendustesse (abielluda, töö leida jne). Tehtud mängulise kergusega, mis Raadi hilisemates töödes oleks justkui mingi süngema raskepärasusega asendunud. Nägin filmi omal ajal Illusiooni kinos; vahepeal, kui otsisin, tundus film väga kättesaamatu, ometi oleks seda huvitav nüüd uuesti vaadata, kas või Euroopa Liidu suhtes heldimuse tekitamiseks.

10. Kümnendat täismahulist filmi mul ei tule praegu pähe, aga kuna tühja kohta ka ei raatsi jätta, siis panen siia minu arust ühe kõige vaimustava tudengifilmi üldse - "2.68" (Tanel Toom, 2005). Pealegi saab seda BFMi lehelt täies ilus vaadata. Vaimustavalt lihtne ja lakooniline ja kui Toomi hilisemad tööd avaldavad muljet oma oskusega väheste vahenditega Hollywoodi mastaapi kinoefekt luua, siis see trumpab minu arust oma ideega.