mida ma arvan selle aasta oscari filmidest

kuidagi on juhtunud nii, et olen selle aasta parima filmi oscari 10 kandidaadist ära näinud kõik peale ühe ("Up", kuna ma pole eriline joonisfilmi sõber, kuigi see on kuuldavasti väärt vaatamist).

aga et mis ma siis ülejäänutest arvan?

1. "Inglourious Basterds" (Quentin Tarantino) - on film, millele läheks minu Oscar, aga vaevalt et filmiakadeemia oma. Kahju. Sest see on meistriteos. Ja raske uskuda, et Brad Pitti tegelaskuju kommentaar filmi lõpustseenis ("from what i know this may well be my masterpiece") ei ole kahemõtteline viide Tarantino enda arvamusele. Sest selles filmis pole midagi juhuslikku. Kõik on heale sümfooniale kohaselt läbi komponeeritud ja perfektselt teostatud. Stsenaarium paika timmitud, nii et pinge hetkekski ei lange ja teatud stseenides on särinat lausa füüsiliselt tunda. Isegi Brad Pitti kole aktsent ei riku filmi ära. Ja Christoph Waltz peanatsina on muidugi kõiki pälvitud miljonit auhinda väärt.
Kusjuures samas ei saa vaielda nendegagi, kes ütlevad, et ega see pole ju diip film. Ega Tarantino pole kunagi clinteastwoodilikult "diip" olnud ja ühiskondlikku võitlust pidanud. "Pulp Fiction" polnud ka diip. See on puhas kino, äratuntavalt tarantinolik, ajaproovile ja korduvale vaatamisele vastupidav.

2. "Precious" (Lee Daniels) on film, mille ma peaaegu oleks vaatamata jätnud (nagu ka "The Blind Side´i", kui poleks tekkinud hasarti kõik Oscari-kandidaadid ära näha). Sest sisukirjeldus "16-aastane must ülekaaluline koduvägivalla all kannatav teismeline ootab teist last oma isalt, kuid tema elu muutub peale innustava õpetajannaga kohtumist" ei kõla kuigi atraktiivselt. Kartsin mingit naiivset Hollywoodi rosoljet, aga tegu on selge indie-filmiga, mis alles levis suuremate firmade poolt üles korjatud ja praegusse positsiooni promotud. Ja igati õigustatult. Naiivsusest on asi kaugel. Stoori on karm, psühholoogiliselt realistlik, näitlejaansambel suurepärane (ei oleks arvanud, aga isegi Mariah Carey näitleb väga hästi), julgelt eiratakse "hollywoodilikke" süzeekäike ning täiesti imetabaselt pole kõigele vaatamata lõpptulemus muttasuruvalt depressiivne, vaid sellest kumab läbi mingi kummaline elujaatavus. Lühidalt - hea perspektiiviõpetus.

3. Selle kõrval tundub teine ülekaalulise musta teismelise story "The Blind Side" (John Lee Hancock) täieliku kastreeritud Disney-meelelahutusena. "Blind Side" on tõsielul põhinev lugu mustast getonoorest, kelle jõukas valge pere oma peresse võtab ja kes nende toel profijalgpalluriks tõuseb. Hollywoodi "inspirational" film, nagu neid igal aastal tehakse, mitte millegi poolest eristuv, kuid kindlasti mitte ka selle zanri kehveim film.

4. Okei, siis on veel need pahad-inimesed-vs-head-tulnukad ulmefilmid. "Avatar" (James Cameron) on seninähtamatu vaatemäng ("eyefuck" kui laenata terminit minu lemmikmuusikakriitikult :)), aga sisult üllatusvaene võrdlemisi lihtsakoeline seiklusmuinasjutt. Põhiline mõte, mis mul kinost väljudes oli, et miks ei võiks Hollywoodi tehnoloogilise revolutsiooniga kaasneda midagi natukegi uuenduslikku stsenaariumites?

5. Kui "Avatar" oli siiski piisavalt lõbus meelelahutus, siis ma väga vabandan, aga "District 9" (Neil Blokamp) oli minu arvates suisa halb film. Kusjuures ma tõesti peaaegu et kahtlen oma hinnanguvõimes, sest paljud hea maitsega inimesed filmi kiidavad. Intrigeerivalt lähtepunktilt (kuidas suhestuks inimkond teise tsivilisatsiooni elanikega, kes õnnetul kombel meie planeedile lõksu jäänud ning kelle pealtnäha madalam intelligents suhtlust ei lihtsusta) suubub film klisheelisesse konflikti hea indiviidi vahel, kes tulnukaid aitama hakkab, ja kurja kasumiahne inimkonna vahel, kes teda elimineerida püüab. Stilistiline eklektika (realistlik fake-documentary filmikeel vs tulnukate jaburkoomiline kujutamine kassitoitu armastavate plekk-elukatena) on omamoodi lõbus, aga tervikut õõnestav.

6. "Serious Man" (Joel & Ethan Coen) on stiilipuhas Coeni-vendade film. Mitte nii väärikas kui "The Man Who Wasn't There" või "No Country for the Old Men", aga pisut vähem kerglane kui näiteks viimane "Burn After Reading". Absurdi, musta huumorit, värvikaid tegelaskujusid ja nutikaid süzheepöördeid on nauditavaks filmiks piisavalt ning üldse on Coenite keskpäranegi film huvitavam kui enamik Hollywoodi mainstream-kino, aga üldiselt on Coenid siiski nishirezhisöörid, kelle maailmanägemine igaühe maitsele ei pruugi sobida.

7. Sõjathriller "The Hurt Locker" (Kathryn Bigelow) mulle täitsa meeldis. Bigelow (kelle senistest filmidest tuntuim on ilmselt 90ndate alguse "Point Break") film jutustab demineerijate argipäevast Iraagis, tehes seda kammerlikul, ent pingestatud ja arukal moel. Süzhee keskmes, nagu sõjafilmides ikka, on käputäis erineva psüühega sõdurit ja nende omavahelised suhted. Filmile võiks ette heita poliitilise plaani puudumist ja turvalist lähenemist teemale (kõik ameerika sõdurid on aatelised ja head ning küsimusi "kellele", "miks" ja "kas üldse" ei küsita), aga thrillerina on tegu korraliku filmiga.

8. "Education" (Lone Scherfig) oli film, millele lähenesin kõrgete ootustega, kuna stsena on adapteerinud Nick Hornby ja taanlanna Scherfigi varasemate filmide hulka kuulub super Dogma-film"Italian for Beginners". Tulemus midagi erilist siiski pole, lugu sofistikeeritud teismelisest 1960ndate Londonis, kes võluva härrasmehe armukesena elu avastab, jääb naiivsevõitu naistekaks. Aga noh, ajastufilmi ja teismeliste tüdrukute pedagoogikana, miks ka mitte.

9. Kui midagi Oscari kergekaallastest soovitada, siis pigem "Up in the Air´i" (Jason Reitman). Sest peaosas on George Clooney :) ja üldse on tegu suht vaimuka draamakomöödiaga, mille alguse mõnus küünilisus küll lõpu poole leebub, siiski mitte imalaks muutudes. Film lühidalt öeldes kõigest - Ameerikat tabanud töötusest, eneseteostuse ja isikliku vabaduse otsingutest ja (pere)suhete suhtelistest hüvedest.

*Aga kui ennustada, siis arvan, et Oscari saab ikkagi "Avatar":) Alternatiiv oma temaatikaga oleks "Hurt Locker", aga kahtlustan, et selles on ameerikaliku maitse jaoks liiga vähe dramaatilisust.