Alain de Bottoni "Essays in Love" tuletas mulle meelde mu vana imestust selle üle, kuidas mehed ikkagi k o h e aru saavad, kui neile mõni vastassoo esindaja tõsiselt huvi pakub. Raamatus hakkab peategelane lennukis vestlema kõrvalistuva tütarlapsega ja selleks ajaks, kui kohvrid pagasilindilt maha jooksevad, deklareerib (tõsi, esialgu küll ainult lugejale), et on tollesse kõrvuni armunud. Hästi see kõik muidugi ei lõpe, olgu kohe öeldud:)
Minu arust umbes-täpselt niimoodi see tõepoolest käib ja mehed suudavad sobilikud partnerikandidaadid välja selekteerida imetabase kiiruse ja vaistuga. Samas kui naistel võib armumiseks kuluda kuid. Miks? Lihtlabane - ja ilmselt liig lihtlabane - teooria võiks väita, et meeste puhul baseerub armumine suuresti välisel külgetõmbel, samas kui naised armuvad mingitesse muudesse, esmapilgul raskemini tabatavatesse omadustesse ja võivad nende omaduste, vastastikuse sobivuse ja üleüldse kõikvõimalike argumentide kaalumisele kulutada tunduvalt kauem aega. Mõnikord liigagi kaua. Ent vaevalt see ikka nii lihtne on.
Igal juhul pakub ümbritsev elu piisavalt näiteid sellest, kuidas visade noormeeste lähenemiskatseid tõrksate tütarlaste juures siiski lõpuks edu kroonib. Ent teisalt - enamasti ei armasta naised otsesõnu p*sse saata ka neid mehi, kes neid tõepoolest ei huvita ega huvitama hakka, lootes, et küllap nad pikapeale ise shansside puudumisest aru saavad. Nii ei olegi vist võimalik kunagi teada, kas tütarlapse esialgne sulnis "ei" võib ühel heal päeval viia näiteks abieluni või - absoluutselt mitte kuhugi. Women are fascinating creatures, aren't they?
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
booring :P
ReplyDelete